Lehevaatamisi kokku

pühapäev, 23. oktoober 2016

Pausile minek

Nii jah. Suurte ootustega alustasin, aga miski on hetkel nii vale minu jaoks: kas tunded või tegemised või olemine üldse, aga õpe ei paelu ja ma tunnen, kuidas asi lonkab, logiseb. Nagu sõidaks käsipiduriga maanteedel ja imestaks, miks vastutulevad autod tulesid vilgutavad. 
Tunnen, kuidas kõik minu sillad, kruvid, mutrid, poldid, seibid ja paljud muud mõistuslikud osised nii otsmikusagarast kui kõikjalt mujalt töömälust ja kohtadest värki vajuvad ning ma ei tunne ennast piisavalt mugavalt õppimaks seekordset magistrit. Ilmselt on siiski nii, et vanematus märgistab mind rohkem, kui ise oleks soovinud. 
Või siis pilla-palla ka....
Praegu pistan blogi puhkama. Kas järgmise sügiseni või üldse... vaatab.

laupäev, 15. oktoober 2016

Moesõna 'lõiming'


Pealkiri pole sugugi pilkavaks ponnistatud, vaid mõtlengi nii, et moesõna, sest sisuliselt kõik erialainimesed teavad seda, oskavad arvata, mida mõeldakse ja miks.
Iseenesest on see päris huvitav nähtus ning aastaid räägitud, kuid nüüd juba märksa rohkem kasutusele võetud ja suisa teaduslikuks muutunud.
Eilses ainedidaktilises loeng-seminaris sai tegeletud praktilise tööga ning püütud isegi lõimida ja põimida ning mulle tundub,et see pole väga paha meetod hariduse omandamiseks. Kui eelmise MA ja esimese BA peale mõelda, siis tegelikult sai juba endalgi siis algust tehtud - see, kuidas ma Leidat ja Lillit oma töödes küll inimese, küll kirjanikuna olen ära kasutanud ja vaadelnud nende loomingut erinevatest külgedest.
Meenuvad mitmed ja mitmed tekstid, kus lõimingu nähtus sees on, neid teoseid on palju ja need on pärit enne II ms aega. Kverini "Kahes kaptenis" peetakse kellegi üle kohut: Dostojevski? Lermontov? No sõnaga toimub lõimig - peetakse kohtu autori teoste üle. Samuti õpetatakse nt parti: geograafias, zooloogias, matemaatikas, erinevates keeltes etc.
Ühes naistekas on peategelasel kurt tütar, keda hakatakse õpetama lõimingu meetodil.
Sõnaga, meetodis pole midagi uut, lihtsalt rakendusulatus on erinev. 
Varsti olen taas praktikal ja sedakorda uute ülesannetega.


neljapäev, 6. oktoober 2016

Matemaatilist-musikaalselt filoloogiline - 06.10-08.10.2016

Innustades ennast olema ikkagi reepealne üliõpilane, on vahel suisa võimatu tunda vaimustust millestki, mis tegelikkuses ikkagi minu aega raiskab. No näiteks tegevõpetajale  "vajalik" praktika. 
Vaatamata tõsiasjadele, et ma näen neis ajaühikutes siiski pigem vajalikke nõkse ja võtteid, on nad siiski tohutult igavad ja aega kulutavad.  Istudes tunnis ning jälgides õpilasi, adun, et selliselt võiks tunda enanst maja projekteerinud arhitekt, kes istub kaevatava vundamendi juures ning jälgib, kuidas kopp maad kaevab. Või kogemustega kirurg kutsutakse ekstra mõnda haiglasse, et nt kulm kokku õmmelda.
Nii vaatluspraktika II päev. Vene keel, matemaatika, muusika, eesti keel ja veel üks matemaatika. Vaatlused vanuseastmes I kuni X klass.
Erinevad õpetajad, erinevad ained, erinevad vanuseastmed, erinevad meetodid. Vaatlusülesandeks mõisted, mida siis kasutatakse tundides - kas õpetajalt või õpilaselt. 
Sellisel viisil teabe kogumine tundub pisut dieltantlik ja mulle isiklikult mingit ülevaadet ta asjast ei andnud, aga samas oli üks tore kogemus küll: nimelt oli hea tõdemus LAK õppe kohta (see on see lõimitud ainekava meetod). Üks klass oli muusikaõpetuses tegelenud regilauluga ning mis oleks parem, kui teha ise üks regivärsiline rütm. Ning kuna selgi koolilil on tulemas üks ümmargune, siis olid teemaks valitud kool ja selle austamine vms.
Õpilane pidi nagu esileelotaja olema ning klass laulis järele. Siis harjutasid õpilased veel "Inimene õpib kogu elu" - lauldi ja seejärel mängiti viisi flöödil (nagu R&R eelmises koolis). See oli põnev tund.
Isiklikuks lemmikuks on kujunenud eesti keele õpetaja, kes annab ainet sisukalt ja huvitavalt, samas ometigi vanamoelise akadeemilisusega.
Matemaatikad pole mulle kunagi meeldinud, kuid algklassides suutsid õpetajad asja ikkagi põnevamaks teha ja lapsed arvutasid  hoolega. 
Nojah. Nii see praktika meil kulus. Väsinud olin pärast, oi kui väsinud. Veider, et päristöö õpetajana pole selline ning eriala loeng-seminarid on ka huvitavad ning eelimises magistriõppes ma üldse nautisin loenguid ja värke (see on nüüdne uudistermin, sest üks õppejõud kasutas mainitet sõna nii 20 korda loengu jooksul hahahahahahaha) 
Järgmine kord on siis järgmine kord ja tunneme enanst ikka rõõmsalt ja häste.

reede, 30. september 2016

Erialaliselt organiseeritud - 30.09.

Mäletan juba esimesest õppest aastaid tagasi, et tahtsin astuda toekalt mahlaste ja tegelike õppehetkede juurde. Anatoomia ja füsioloogia tundmine on iseenesest muidugi priimad, aga pakatavast tegutsemisvajadusest energiline õde olla tundus vähemalt toona mingiteks ajahetkedeks oluliselt huvitavam ja mitmekülgsem.
Nagu need nädalad, kui tegeleme erialaainetega ning saan jälle juurde teadmist.
Tervishoiust jäi külge sõna 'mõõdukas' ning ka nüüd on asi mõõdukas. Kui ma eelmisel nädalal pärast 'värki' ja rosina tunnetamist laupäeva hilisematel õhtutundidel vaevu jaksasin arvutist midagi guugeldada, siis ometigi ma tegin seda, sest kange tahtmine oli kirjutada akadeemilisele puhkusele jäämise avaldus. No polnud need loengud. Mitte MA loengud, vaid pigem BA. 
Kirjandusteaduses  oli asi kvaliteetne nišiõpe - liiga ekslusiivne, kuid ometigi hinge paitav.
Konkreetsed ained, kus ma saan olemasolevatele teadmistele tuginedes uut kasutusse, on ainult hüva.
Nähes moodusas edidaktikumis (mis samas on parasjagu suur pundar arusaamatust, kuigi areneb ja muutub) suurt ülesannete lasu, siis ma tahaks ahastada ja karjuda. Ainete lõppeesmärgid ei tule kuidagi tuttavad ette. Mingite rühmade moodustamised, kus tuleb mõelda, et miks ma olen just selles koordinaattelje osas (pidime  mõttelisi värke tegema) ja arutelma grupis selle üle. 
Aga need grupiarutelud ajavad mind kõige rohkem marru, kui aus olla.
Jah, meeskonnas tuleb osata tööd teha, aga igat asja grupis arutleda - see on natukene isiksust ja individuaalset mõtlemist  takistav. 
Kuid - tänaseks tuli erialaaines mõelda loosi teel saadud sõnale. Selleks oli 'kodanikualgatus'. Toona loengust lahkudes olid mul mõned mõtted, kuid selgema fooni võtsid need siis, kui mul hakkas kõrvus kummitama "Karuks istus vangitornis" (vabandan lugejate ees, laul on ses mõttes ajatu, et kui keegi sõnu ja suhteliselt "Oh Pretty Woman" ilmselt ka hauataguses maailmas äratuntavat kitarrisoologa tinistatavat lugu kuuleb, siis teab, millest käib jutt, aga tegelikult on laul.. eee.. noh... kole). 
Mõtlesin, kudias saab nähtust kasutada ning sidusin omavahel Kaugveri "Laev keset rägastikku" ja Tarmo Vahteri "Karuks  istus vangitornis..." kokku ning sain ettekandekese tehtud. Selliseid arutelusid oodanuksin muidugi rohkem. Seal on asju arutada...
Koduteel sain mahti raamatut lugeda. Päris põnev, see mahukas ja illustratiivne dokumentaaljutustus. Suur lugupidamine autorile. Kusjuures torkasid silma kahe autoriga tõmmatavad paralleelid - stiililt vellerlik, sisult solženitselik. 
Vaatab, kas aim asetub ka hilisematel lehtedel just selliselt.
Kuid aktiivselt edasi, sest nii on sedasi



laupäev, 24. september 2016

Arvate, et tunnis oli raske olla....22.09-24.09

Selgub, et õpetlaseks olemise/saamise käänukus on liiga keeruline. No ses mõttes, et kui sa annad tundi, siis läheb see 45. minutit nagu nipsti, aga ausaltöelda istuda ja vaadelda oli sellel esmasel praktikapäeval ikka natuke tüütu. 
Suur maja, kivine, pikkade traditsioonidega, põneva atmosfääriga. Omaette aurat loov, kuid ometigi nii kool kui kool kool olla saab. 
Avastasin ühe tõsiasja, mis mind omade juures vägagi köidab - visuaalset müra vähendav vorm. Need triibulised ja ruudulised ja mummulised ja võrdlemisi moelised veiderpüksid suures hulgas on väsitavad. Isegi kui mingi ühtne toon valitseks, oleks asi mõistetavam, aga nii  eklektiliselt pidurdamatus, korrapäratus on silmale kurnav. 
Samas on omalaadselt lahe vaadata, kuidas koolides korduvad inimtüübid, õpetajad -  koolides ikka koolilikud. 
Kursuseõed selginevad järjest enam minu jaoks kogu oma mitmekülgses kihilisuses ning saan iga päev ikka ja jälle uudset teavet endale sisse ja juurde, peale ja kõrvale. Ühesõnaga vaatlesime täna kahte eesti keele tundi, ühte bioloogia tundi ja ühte inglise keele tundi. See viimane istus mulle kõige enam. Korraliku struktuuriga, õpilastelt tugev ettevalmistus, huvitavad ülesanded, hästi juhitud tund. Distsipliinist ma ei hakka üldse rääkimagi. 
Pärast tunde arutlesime oma grupiga, mida nägime ja kuulsime ning tõdesimee ühiselt, et väsitav oli. Oi kui väsitav oli.
Igasugust toetust tekitavas aines me räägime, räägime, räägime ja arutleme. Maa-aluses auditooriumis. Tramm vurab kuskilt laest üle ning lagi võriseb. Arengute toetamises anname tagasisidet oma vaatlustest. Mälu purkipanek ja muud huvitavat.
Laupäev on mõnes mõttes tüütu, sest pere ju on seal ja mina pean olema siin ning taaskord klaustrofoobiat toitvas maa-alususes. 
Viimane loeng selles tsükliõppenädalas hõlmab võrdlemisi hoogsat õppejõudu, kes on eeee... pisut pilla-palla... ja samas pigem vaba loengus ja selle pidamises ning ka keeles, selles õpetajakeeles
Ometigi tunnetan kääre nõudlustes, tingimustes, asjaoludes olemuses. Meile ju õpetatakse, kuidas olla parimad parimatest, räägitakse kreatiivsest, kommunikatiivsest ja jumal teab missugusest tundidest veel. 
Nüüd tuleb need  saadud ülesanded ära teha ja mõista, et ma tõesti midagi ei tea. 
Kas loogika on söödav? 
Ei tea. 
Koolis tuleb õpetada seda.. mõtlemisevärki. Iccc... Seda ju ei teadnudki ;)
Ühesõnaga ma tunnen ennast monosahhariidina raskemetallidega reageeruvas maailmas (sorry keemikud, ma isegi enam ei tea, millest ma räägin)
Mis võiks olla DNA*? 

______________________________________________________
*DNA, desoksüribonukleiinhape, nukleiinhape, mille molekul koosneb kahest teineteise ümber biheeliksiks keerdunud polünukleotiidahelast. Kumbki ahel koosneb desoksüriboosi ja fosforhappe molekuliosadest, kaht ahelat ühendavad neli paarikaupa seondunud lämmastikalust (adeniin on alati seondunud tümiiniga ja guaniin tsütosiiniga). DNA paikneb rakutuumas, temast koosnevad kromosoomid ja ta on päriliku informatsiooni kandja.

reede, 16. september 2016

Pädevused, tunnikava, ülesanded - 16.09.16

Septembri selgroogu naksav koolipäev sai kenasti mööda, suuremate tõrgeteta ja Terra majas viibimisega (kuigi mulle seostuvad õpingutega Silva ja Mare ja Astra, kuid kõige enam siiski Silva möödunud, tuleb tõdeda, et põline peamaja Terrana istub enim - kõik need kõrged ja avarad aknad, pisut kriuksatav parkett, laiad kivitrepid - kuidagi õpihimuliseks teeb). 
Tuleb tõdeda, et minu esialgne skepsis uuesti õppima asudes pole pidanud süvenema, vaid siiski pigem taanduma. Mäletan eelmisest (mingist) õppest kedagi lausuvat, et kui sa oled ühe päeva sees saanud ühe uue teadmise, siis võib seda nimetada kordaläinud päevaks. 
Proovin üle rehitseda mälu ning vaadata, mis oli see, mida varem ei teadnud ja nüüd siis tean:  clasroom.google-sse saab sisse logida ainult tlu.ee lõpulise meiliga; meie kursus on väga mitmekesine; pädevused sai üle vaadata; ise koostada tunnikava (see polnud mingi uudis mu jaoks, aga iseenesest huvitav); millised õpikud millisel ajastul kasutusel olid (panin arvamisel täppi ja teised muidugi ka); väga kasulikke hetki õppejõu (ja mingitelt ainekurrsustelt ka kursaõe) kasutusoskusest smarttahvliga.
Põnevaks osutus ka juhuslikkuse printsiibil saadav iseseisev töö. Kodanikualgatus - ilukirjanduslikus tekstis ja samast nähtusest ka sekundaarkirjanduses. Mõtteid on palju ning nende vahel valida keeruline...
Tegelikult on see põnev. Päris huvitav kohe. Järgmisel nädalal on algab vaatluspraktika. Sain teada, et olen GAG-s. 
Kusjuures ma olen kunagi seal koolis mingit tundi andnud, siis kui ma tervisekasvatusõpetaja Reaalkoolis olin (jep, isegi selline seik eksisteerib mu elus).
Nüüd siis pea ees töhe :)



laupäev, 10. september 2016

Hüpe loengute maailma 09.09-10.09

Asjade sisuline pool on alati põnev. Kuigi perioodiliselt mulle tundub, et ma tean üsna palju, siis tuleb peagi asuda mõtlema pigem sedaviisi, et ma ikkagi mitte midagi ei tea. Või siis teadsin ja olen nüüdseks unustanud. Või tean midagi pealiskaudselt. 
Well, väga heal meelel ma rühmatöid ja enesetutvustusi ja meeskonnatöid ei tee, kuid arvestades minu seikluslikku uudishimutsemist, siis laskem aga minna.
Õppimise emotsionaalsed ja sotsiaalsed aspektid on võrdlemisi mitmekülgne kogemus ning hea on tõdeda, et esmakordselt õpin ühel kursusel kolleegiga. Omanäoline on vestlused, tutvused, analüüsid ja selekteerumine. 
See "Soomustüdrukus" vaadeldud akvaariumikalade võrdlus on pisut analoogiat pakkuv. 
Mida tahan teha õpetajana, et olla parim? Ma ju muutun pidevalt ajas ja ruumis. 
Kiindumusstiilide teooria - milline on lapsevanema ja lapse suhe ja missuguselt me kiindume (ärevalt, klammerdunult, turvaliselt), emotsioonide toetamise teooriad.
Kuuluvus, seotus, toetus.
Õpetaja emotsionaalne toetus - kõik sõnad on mõistetavad.
Kuidas käituda vaatluspraktikal nagu kaamera, kes jälgib, mitte ei anna hinnanguid (oujee, ikka need hinnaguvabadused a la ruumis viibisid inimesed).
Toetava õpikeskkonna loomine.
Pisuke paus ning kohtumine vana sõbraga, kes ülla-ülla siin toimetamas.
Aju ehitus ja funktsioonid. Kas miski tekitab õppimise ajal emotsioone? Frenoloogiasse põige kui nüüdseks lootusetult aegunud teadusesse
Pisut harjumatu on osasid asjuseid taas kuulata. Siinpuhul hoian oma suukese kinni ja ja ei räägi mõnes asjas kaasa - nt õpin läbi meelte ;) Aju ehitus, neuronid e närvirakud. 
Neurotransmittonid ja muid tuttavaid sõnu. AGA - asjad tuleb endale uuesti selgeks teha. 
Homonunculus ikka ka (seda meest ma ei mäletagi)-
Õppejõud on mõõdukalt meeldivad, intensiivsed ja omanäolised.
Auditooriumis on üliõpilased vägagi asjalikud, kuulavad, küsivad, uurivad, analüüsivad ja lisavad vürtsi juurde.
Töömälu ja tähelepanu seotus frontaalsagaraga. 
Haistame, kompame, tunneme, silmad kinni - käbi, lusikas, vürts ja makaron.  Kummutame ajumüüdid. 
Laupäeval Terra majas ja võrdlemisi pisikeses auditooriumis, mõttetegevus ja teadasaamine eksmitest, õppejõududest etc...
Mõned kursusekaaslased on selgelt julgemad - need ON juba pedagoogid. 
Elukestva õppe neli võrdselt tähtsat eesmärki: *enesearendamine; aktiivse kodanikkonna kujunemine/kujundamine; sotsiaalse tõrjutuse vähendamine; konkurentsivõime suurendamine ja kohanemine muudatustega tööjõuturul. 
Õpetada lapsed õppima. 
Mis teeb õpetajast õpetaja - meil peavad olema erilised oskused
 Mis teeb meie kutsestandardi niivõrd heaks, et lugu käib magistri tasemel? 
Kellel on väga suur võim inimeste üle, siis nendel peab olema eetiliste väärtuste kogum eriliselt suur. Tõttöelda olen ma ikka väga nõus, see on eriti asjakohane, kui
mõtlen oma Tabasalu aastatesse. Siis olin ma tõeline "roheline". Ning nüüd tuleb tõega tunnistada, et ma ei teadnud eelnevalt paljusidki asju, kuid nüüd olen jälle midagi juurde saanud. 


















teisipäev, 30. august 2016

Reaalsetesse seiklustesse - nagu alpinist, kes asub uut mäge vallutama


Üldjoontes on nii, et täiemahuliselt käivitunud õpetajatöö, mis koosneb mitmetest aspektidest, mida  tavaliselt mitteõpetajad ei näe ja ei tea (me ei tule kooli 01.09 ega lõpeta koolis olemist viimasel auditooresel õppepäeval, kui jagatakse välja klassitunnistused õppeaasta kohta - me oleme kohal enne ja pärast ka. Ning me ei puhka teenimatult kaua, vaid see on ainus mõeldav viis täita ära üheksa kuuga täiesti tühjaks tõmmatud emotsionaal-psüühilis-vaim -füüsiline isik. Endise õena tean ma täielikult, missugune ma võisin olla pärast 24-tunnist hoogvahetust).  Nagu ma juba enne ütlesin, siis nüüd astun ma lisaks praktilisele õpetamisele ka pisut teoreetilisemat baasi nõutama.
Mul tuleb metafoorselt kõneledes pingutada ära seljakoti rihmad 
(kas aeg, tervis, rahalised vahendid, kodune toetus on olemas), kontrollida üle varustus (kas on olemas õpetatava vastuvõtmisvõime ja suutlikkus keskenduda õppeprotsessile, ajamata püsti  pisut õppida saanud ninakest), kontrollida üle seltskond, kellega mäkketõus algab (õpetajaks olemine eeldab meeskonnatööd) ning silmitseda kõrgustesse küündivat mäge, haridusmäestiku teravatipulises ahelas, ots on kadunud pilvedesse ning ma tean, et sihtmärgile lähenedes muutub õhk hõredamaks, on raskem hingata (lõputöö on ajamahukas ja nõudlik, kuid mõeldes eelmisele MA-le, siis väga meeldiv ja seiklusrikas protsess - muide see viimane moment on mind mitmel korral hoidnud närvivapustusest - a la elu on seiklus ;)

Proovin toime tulla. Täna toimus esimene õppealane soovitus-kohustuslik õppeinfotund ja ei saa öelda, et see kuidagi mööda külgi maha oleks jooksnud. Ikka veel kergelt käsnja loomusega, imen endase uusi teabekildusid - millal praktikad, kuidas loengud. ÕIS; ASIO; VÕTA :) 
Milliseks peaks kujunema praktika? Hmm, erisuste küsimused, mängulisus, lõiming, põiming, tund õue ja mujale ka....
Kohe ka praktikale... üle kahe nädala. 
Edidaktikumi koolitus, FB grupi loomine. Uued kursusekaaslased. 
TÜHI. Tuttavamad inimesed, toredad teadmised. 
Info saab akadeemilisest kalendrist. Linde auditoorium on tuttavamatest tuttavam, sest - olgem ausad, siin on korralikult oldud, küll baka ajal, küll eelmise MA ajal. 
Esimene päev on olnud pisut väsitav. Seda ma möönan...




esmaspäev, 1. august 2016

Enne õppima asumist

Hea lugeja!
See on üks projekt - protsessi salvestus. Nimelt asun ma taas õppima - TLU-sse eesti keele ja kirjanduse õpetaja MA-sse.
Mõtlesin dokumenteerida ja salvestada oma õpetlaseks saamise raja (tõsiküll, ma juba töötan õpetajana ning üks MA on mul olemas). 
Selle blogi mõte on mitte niivõrd kekutada õppimise ja haridusega (muuhulgas seda ikka ka ;) ), vaid kajastada ühe mõõdukasse ikka jõudnud naise silme läbi õppeprotsessi, mis peaks sisaldama kogemuse(te)le toetudes tõuse ja mõõnu; huvitavamaid ja igavamaid hetki, teadasaamisi, põnevaid tutvusi ja lugemisi.
Kuu aja pärast pean istuma jälle loengutes, viibima auditooriumites, konspekteerima ja tundma õppejõudude ning kursusekaaslastega vähemalt mingisugustki kontkati. Ma tean, et see tee ei saa kerge olema, kuid tundes oma sisemisi ressursse ja oskust ajaga ümber käia, siis peaks selle MA ikka kahe aastaga kätte saama küll.
Kas ma olen mingeid ettevalmistusi juba teinud? Võiks öelda, et jah, sest sorteerisin oma raamaturiiulites asju sedasi, et tekiks ruumi juurde. Lasin ära köita kõik eelmiste õpete konspektid. Otsisin välja kõik erialased vahendid ning panin kõige käeulatavale riiulile. 
Eelmistest õpetest on meeles, et arvuti on hädavajalik ning peab kaasas olema. Miks?
Esiteks -  mitmetel õppejõududel on materjalid virtuaalselt kätte saadavad.
Teiseks - loengu ajal saab otsida lisamaterjale ja guugeldada asju juurde.
Kolmandaks - igavate loengute ajal saab surfata.
Neljandaks - igavate loengute ajal saab maksta arved, tellida vahel vajalikke asju, korrastada kirjavahetust, tegeleda tööasjadega.
Viiendaks - lihtsalt loengute ajal olen ma kirjutanud valmis järgmiste asjade esseesid, täitnud ülikooliga seotud ülesandeid.
Kuuendaks - arvutiga on lõbusam. 
Mõtteis olen endale  kõrva lasknud tolmuimejatüübi, kes on siis selline metafoorne tegelane - too tuli ja puhastas aju vajalikuks st võttis tolmu nendelt ajuosadelt, mida on vaja õppimiseks ja sealhulgas aitas mittevajalikku korralikult alumistesse sahtlitesse paigutada. 
Oma õppeprotsessi üritan jälgida kord nädalas ning üldse vist hakkab nii olema, et peangi kolme blogi: tööalast, õppealast ja isiklikku. 
Ühesõnaga, proovin iga õppenädala kohta midagi kirjutada, sest huvitav oleks vaadata, kui rumal ma olen alguses ja kui palju osaliselt arukam lõpus. 
Kirjutusootusteni!