Lehevaatamisi kokku

reede, 30. september 2016

Erialaliselt organiseeritud - 30.09.

Mäletan juba esimesest õppest aastaid tagasi, et tahtsin astuda toekalt mahlaste ja tegelike õppehetkede juurde. Anatoomia ja füsioloogia tundmine on iseenesest muidugi priimad, aga pakatavast tegutsemisvajadusest energiline õde olla tundus vähemalt toona mingiteks ajahetkedeks oluliselt huvitavam ja mitmekülgsem.
Nagu need nädalad, kui tegeleme erialaainetega ning saan jälle juurde teadmist.
Tervishoiust jäi külge sõna 'mõõdukas' ning ka nüüd on asi mõõdukas. Kui ma eelmisel nädalal pärast 'värki' ja rosina tunnetamist laupäeva hilisematel õhtutundidel vaevu jaksasin arvutist midagi guugeldada, siis ometigi ma tegin seda, sest kange tahtmine oli kirjutada akadeemilisele puhkusele jäämise avaldus. No polnud need loengud. Mitte MA loengud, vaid pigem BA. 
Kirjandusteaduses  oli asi kvaliteetne nišiõpe - liiga ekslusiivne, kuid ometigi hinge paitav.
Konkreetsed ained, kus ma saan olemasolevatele teadmistele tuginedes uut kasutusse, on ainult hüva.
Nähes moodusas edidaktikumis (mis samas on parasjagu suur pundar arusaamatust, kuigi areneb ja muutub) suurt ülesannete lasu, siis ma tahaks ahastada ja karjuda. Ainete lõppeesmärgid ei tule kuidagi tuttavad ette. Mingite rühmade moodustamised, kus tuleb mõelda, et miks ma olen just selles koordinaattelje osas (pidime  mõttelisi värke tegema) ja arutelma grupis selle üle. 
Aga need grupiarutelud ajavad mind kõige rohkem marru, kui aus olla.
Jah, meeskonnas tuleb osata tööd teha, aga igat asja grupis arutleda - see on natukene isiksust ja individuaalset mõtlemist  takistav. 
Kuid - tänaseks tuli erialaaines mõelda loosi teel saadud sõnale. Selleks oli 'kodanikualgatus'. Toona loengust lahkudes olid mul mõned mõtted, kuid selgema fooni võtsid need siis, kui mul hakkas kõrvus kummitama "Karuks istus vangitornis" (vabandan lugejate ees, laul on ses mõttes ajatu, et kui keegi sõnu ja suhteliselt "Oh Pretty Woman" ilmselt ka hauataguses maailmas äratuntavat kitarrisoologa tinistatavat lugu kuuleb, siis teab, millest käib jutt, aga tegelikult on laul.. eee.. noh... kole). 
Mõtlesin, kudias saab nähtust kasutada ning sidusin omavahel Kaugveri "Laev keset rägastikku" ja Tarmo Vahteri "Karuks  istus vangitornis..." kokku ning sain ettekandekese tehtud. Selliseid arutelusid oodanuksin muidugi rohkem. Seal on asju arutada...
Koduteel sain mahti raamatut lugeda. Päris põnev, see mahukas ja illustratiivne dokumentaaljutustus. Suur lugupidamine autorile. Kusjuures torkasid silma kahe autoriga tõmmatavad paralleelid - stiililt vellerlik, sisult solženitselik. 
Vaatab, kas aim asetub ka hilisematel lehtedel just selliselt.
Kuid aktiivselt edasi, sest nii on sedasi



laupäev, 24. september 2016

Arvate, et tunnis oli raske olla....22.09-24.09

Selgub, et õpetlaseks olemise/saamise käänukus on liiga keeruline. No ses mõttes, et kui sa annad tundi, siis läheb see 45. minutit nagu nipsti, aga ausaltöelda istuda ja vaadelda oli sellel esmasel praktikapäeval ikka natuke tüütu. 
Suur maja, kivine, pikkade traditsioonidega, põneva atmosfääriga. Omaette aurat loov, kuid ometigi nii kool kui kool kool olla saab. 
Avastasin ühe tõsiasja, mis mind omade juures vägagi köidab - visuaalset müra vähendav vorm. Need triibulised ja ruudulised ja mummulised ja võrdlemisi moelised veiderpüksid suures hulgas on väsitavad. Isegi kui mingi ühtne toon valitseks, oleks asi mõistetavam, aga nii  eklektiliselt pidurdamatus, korrapäratus on silmale kurnav. 
Samas on omalaadselt lahe vaadata, kuidas koolides korduvad inimtüübid, õpetajad -  koolides ikka koolilikud. 
Kursuseõed selginevad järjest enam minu jaoks kogu oma mitmekülgses kihilisuses ning saan iga päev ikka ja jälle uudset teavet endale sisse ja juurde, peale ja kõrvale. Ühesõnaga vaatlesime täna kahte eesti keele tundi, ühte bioloogia tundi ja ühte inglise keele tundi. See viimane istus mulle kõige enam. Korraliku struktuuriga, õpilastelt tugev ettevalmistus, huvitavad ülesanded, hästi juhitud tund. Distsipliinist ma ei hakka üldse rääkimagi. 
Pärast tunde arutlesime oma grupiga, mida nägime ja kuulsime ning tõdesimee ühiselt, et väsitav oli. Oi kui väsitav oli.
Igasugust toetust tekitavas aines me räägime, räägime, räägime ja arutleme. Maa-aluses auditooriumis. Tramm vurab kuskilt laest üle ning lagi võriseb. Arengute toetamises anname tagasisidet oma vaatlustest. Mälu purkipanek ja muud huvitavat.
Laupäev on mõnes mõttes tüütu, sest pere ju on seal ja mina pean olema siin ning taaskord klaustrofoobiat toitvas maa-alususes. 
Viimane loeng selles tsükliõppenädalas hõlmab võrdlemisi hoogsat õppejõudu, kes on eeee... pisut pilla-palla... ja samas pigem vaba loengus ja selle pidamises ning ka keeles, selles õpetajakeeles
Ometigi tunnetan kääre nõudlustes, tingimustes, asjaoludes olemuses. Meile ju õpetatakse, kuidas olla parimad parimatest, räägitakse kreatiivsest, kommunikatiivsest ja jumal teab missugusest tundidest veel. 
Nüüd tuleb need  saadud ülesanded ära teha ja mõista, et ma tõesti midagi ei tea. 
Kas loogika on söödav? 
Ei tea. 
Koolis tuleb õpetada seda.. mõtlemisevärki. Iccc... Seda ju ei teadnudki ;)
Ühesõnaga ma tunnen ennast monosahhariidina raskemetallidega reageeruvas maailmas (sorry keemikud, ma isegi enam ei tea, millest ma räägin)
Mis võiks olla DNA*? 

______________________________________________________
*DNA, desoksüribonukleiinhape, nukleiinhape, mille molekul koosneb kahest teineteise ümber biheeliksiks keerdunud polünukleotiidahelast. Kumbki ahel koosneb desoksüriboosi ja fosforhappe molekuliosadest, kaht ahelat ühendavad neli paarikaupa seondunud lämmastikalust (adeniin on alati seondunud tümiiniga ja guaniin tsütosiiniga). DNA paikneb rakutuumas, temast koosnevad kromosoomid ja ta on päriliku informatsiooni kandja.

reede, 16. september 2016

Pädevused, tunnikava, ülesanded - 16.09.16

Septembri selgroogu naksav koolipäev sai kenasti mööda, suuremate tõrgeteta ja Terra majas viibimisega (kuigi mulle seostuvad õpingutega Silva ja Mare ja Astra, kuid kõige enam siiski Silva möödunud, tuleb tõdeda, et põline peamaja Terrana istub enim - kõik need kõrged ja avarad aknad, pisut kriuksatav parkett, laiad kivitrepid - kuidagi õpihimuliseks teeb). 
Tuleb tõdeda, et minu esialgne skepsis uuesti õppima asudes pole pidanud süvenema, vaid siiski pigem taanduma. Mäletan eelmisest (mingist) õppest kedagi lausuvat, et kui sa oled ühe päeva sees saanud ühe uue teadmise, siis võib seda nimetada kordaläinud päevaks. 
Proovin üle rehitseda mälu ning vaadata, mis oli see, mida varem ei teadnud ja nüüd siis tean:  clasroom.google-sse saab sisse logida ainult tlu.ee lõpulise meiliga; meie kursus on väga mitmekesine; pädevused sai üle vaadata; ise koostada tunnikava (see polnud mingi uudis mu jaoks, aga iseenesest huvitav); millised õpikud millisel ajastul kasutusel olid (panin arvamisel täppi ja teised muidugi ka); väga kasulikke hetki õppejõu (ja mingitelt ainekurrsustelt ka kursaõe) kasutusoskusest smarttahvliga.
Põnevaks osutus ka juhuslikkuse printsiibil saadav iseseisev töö. Kodanikualgatus - ilukirjanduslikus tekstis ja samast nähtusest ka sekundaarkirjanduses. Mõtteid on palju ning nende vahel valida keeruline...
Tegelikult on see põnev. Päris huvitav kohe. Järgmisel nädalal on algab vaatluspraktika. Sain teada, et olen GAG-s. 
Kusjuures ma olen kunagi seal koolis mingit tundi andnud, siis kui ma tervisekasvatusõpetaja Reaalkoolis olin (jep, isegi selline seik eksisteerib mu elus).
Nüüd siis pea ees töhe :)



laupäev, 10. september 2016

Hüpe loengute maailma 09.09-10.09

Asjade sisuline pool on alati põnev. Kuigi perioodiliselt mulle tundub, et ma tean üsna palju, siis tuleb peagi asuda mõtlema pigem sedaviisi, et ma ikkagi mitte midagi ei tea. Või siis teadsin ja olen nüüdseks unustanud. Või tean midagi pealiskaudselt. 
Well, väga heal meelel ma rühmatöid ja enesetutvustusi ja meeskonnatöid ei tee, kuid arvestades minu seikluslikku uudishimutsemist, siis laskem aga minna.
Õppimise emotsionaalsed ja sotsiaalsed aspektid on võrdlemisi mitmekülgne kogemus ning hea on tõdeda, et esmakordselt õpin ühel kursusel kolleegiga. Omanäoline on vestlused, tutvused, analüüsid ja selekteerumine. 
See "Soomustüdrukus" vaadeldud akvaariumikalade võrdlus on pisut analoogiat pakkuv. 
Mida tahan teha õpetajana, et olla parim? Ma ju muutun pidevalt ajas ja ruumis. 
Kiindumusstiilide teooria - milline on lapsevanema ja lapse suhe ja missuguselt me kiindume (ärevalt, klammerdunult, turvaliselt), emotsioonide toetamise teooriad.
Kuuluvus, seotus, toetus.
Õpetaja emotsionaalne toetus - kõik sõnad on mõistetavad.
Kuidas käituda vaatluspraktikal nagu kaamera, kes jälgib, mitte ei anna hinnanguid (oujee, ikka need hinnaguvabadused a la ruumis viibisid inimesed).
Toetava õpikeskkonna loomine.
Pisuke paus ning kohtumine vana sõbraga, kes ülla-ülla siin toimetamas.
Aju ehitus ja funktsioonid. Kas miski tekitab õppimise ajal emotsioone? Frenoloogiasse põige kui nüüdseks lootusetult aegunud teadusesse
Pisut harjumatu on osasid asjuseid taas kuulata. Siinpuhul hoian oma suukese kinni ja ja ei räägi mõnes asjas kaasa - nt õpin läbi meelte ;) Aju ehitus, neuronid e närvirakud. 
Neurotransmittonid ja muid tuttavaid sõnu. AGA - asjad tuleb endale uuesti selgeks teha. 
Homonunculus ikka ka (seda meest ma ei mäletagi)-
Õppejõud on mõõdukalt meeldivad, intensiivsed ja omanäolised.
Auditooriumis on üliõpilased vägagi asjalikud, kuulavad, küsivad, uurivad, analüüsivad ja lisavad vürtsi juurde.
Töömälu ja tähelepanu seotus frontaalsagaraga. 
Haistame, kompame, tunneme, silmad kinni - käbi, lusikas, vürts ja makaron.  Kummutame ajumüüdid. 
Laupäeval Terra majas ja võrdlemisi pisikeses auditooriumis, mõttetegevus ja teadasaamine eksmitest, õppejõududest etc...
Mõned kursusekaaslased on selgelt julgemad - need ON juba pedagoogid. 
Elukestva õppe neli võrdselt tähtsat eesmärki: *enesearendamine; aktiivse kodanikkonna kujunemine/kujundamine; sotsiaalse tõrjutuse vähendamine; konkurentsivõime suurendamine ja kohanemine muudatustega tööjõuturul. 
Õpetada lapsed õppima. 
Mis teeb õpetajast õpetaja - meil peavad olema erilised oskused
 Mis teeb meie kutsestandardi niivõrd heaks, et lugu käib magistri tasemel? 
Kellel on väga suur võim inimeste üle, siis nendel peab olema eetiliste väärtuste kogum eriliselt suur. Tõttöelda olen ma ikka väga nõus, see on eriti asjakohane, kui
mõtlen oma Tabasalu aastatesse. Siis olin ma tõeline "roheline". Ning nüüd tuleb tõega tunnistada, et ma ei teadnud eelnevalt paljusidki asju, kuid nüüd olen jälle midagi juurde saanud.