Lehevaatamisi kokku

laupäev, 24. september 2016

Arvate, et tunnis oli raske olla....22.09-24.09

Selgub, et õpetlaseks olemise/saamise käänukus on liiga keeruline. No ses mõttes, et kui sa annad tundi, siis läheb see 45. minutit nagu nipsti, aga ausaltöelda istuda ja vaadelda oli sellel esmasel praktikapäeval ikka natuke tüütu. 
Suur maja, kivine, pikkade traditsioonidega, põneva atmosfääriga. Omaette aurat loov, kuid ometigi nii kool kui kool kool olla saab. 
Avastasin ühe tõsiasja, mis mind omade juures vägagi köidab - visuaalset müra vähendav vorm. Need triibulised ja ruudulised ja mummulised ja võrdlemisi moelised veiderpüksid suures hulgas on väsitavad. Isegi kui mingi ühtne toon valitseks, oleks asi mõistetavam, aga nii  eklektiliselt pidurdamatus, korrapäratus on silmale kurnav. 
Samas on omalaadselt lahe vaadata, kuidas koolides korduvad inimtüübid, õpetajad -  koolides ikka koolilikud. 
Kursuseõed selginevad järjest enam minu jaoks kogu oma mitmekülgses kihilisuses ning saan iga päev ikka ja jälle uudset teavet endale sisse ja juurde, peale ja kõrvale. Ühesõnaga vaatlesime täna kahte eesti keele tundi, ühte bioloogia tundi ja ühte inglise keele tundi. See viimane istus mulle kõige enam. Korraliku struktuuriga, õpilastelt tugev ettevalmistus, huvitavad ülesanded, hästi juhitud tund. Distsipliinist ma ei hakka üldse rääkimagi. 
Pärast tunde arutlesime oma grupiga, mida nägime ja kuulsime ning tõdesimee ühiselt, et väsitav oli. Oi kui väsitav oli.
Igasugust toetust tekitavas aines me räägime, räägime, räägime ja arutleme. Maa-aluses auditooriumis. Tramm vurab kuskilt laest üle ning lagi võriseb. Arengute toetamises anname tagasisidet oma vaatlustest. Mälu purkipanek ja muud huvitavat.
Laupäev on mõnes mõttes tüütu, sest pere ju on seal ja mina pean olema siin ning taaskord klaustrofoobiat toitvas maa-alususes. 
Viimane loeng selles tsükliõppenädalas hõlmab võrdlemisi hoogsat õppejõudu, kes on eeee... pisut pilla-palla... ja samas pigem vaba loengus ja selle pidamises ning ka keeles, selles õpetajakeeles
Ometigi tunnetan kääre nõudlustes, tingimustes, asjaoludes olemuses. Meile ju õpetatakse, kuidas olla parimad parimatest, räägitakse kreatiivsest, kommunikatiivsest ja jumal teab missugusest tundidest veel. 
Nüüd tuleb need  saadud ülesanded ära teha ja mõista, et ma tõesti midagi ei tea. 
Kas loogika on söödav? 
Ei tea. 
Koolis tuleb õpetada seda.. mõtlemisevärki. Iccc... Seda ju ei teadnudki ;)
Ühesõnaga ma tunnen ennast monosahhariidina raskemetallidega reageeruvas maailmas (sorry keemikud, ma isegi enam ei tea, millest ma räägin)
Mis võiks olla DNA*? 

______________________________________________________
*DNA, desoksüribonukleiinhape, nukleiinhape, mille molekul koosneb kahest teineteise ümber biheeliksiks keerdunud polünukleotiidahelast. Kumbki ahel koosneb desoksüriboosi ja fosforhappe molekuliosadest, kaht ahelat ühendavad neli paarikaupa seondunud lämmastikalust (adeniin on alati seondunud tümiiniga ja guaniin tsütosiiniga). DNA paikneb rakutuumas, temast koosnevad kromosoomid ja ta on päriliku informatsiooni kandja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar