Lehevaatamisi kokku

reede, 30. september 2016

Erialaliselt organiseeritud - 30.09.

Mäletan juba esimesest õppest aastaid tagasi, et tahtsin astuda toekalt mahlaste ja tegelike õppehetkede juurde. Anatoomia ja füsioloogia tundmine on iseenesest muidugi priimad, aga pakatavast tegutsemisvajadusest energiline õde olla tundus vähemalt toona mingiteks ajahetkedeks oluliselt huvitavam ja mitmekülgsem.
Nagu need nädalad, kui tegeleme erialaainetega ning saan jälle juurde teadmist.
Tervishoiust jäi külge sõna 'mõõdukas' ning ka nüüd on asi mõõdukas. Kui ma eelmisel nädalal pärast 'värki' ja rosina tunnetamist laupäeva hilisematel õhtutundidel vaevu jaksasin arvutist midagi guugeldada, siis ometigi ma tegin seda, sest kange tahtmine oli kirjutada akadeemilisele puhkusele jäämise avaldus. No polnud need loengud. Mitte MA loengud, vaid pigem BA. 
Kirjandusteaduses  oli asi kvaliteetne nišiõpe - liiga ekslusiivne, kuid ometigi hinge paitav.
Konkreetsed ained, kus ma saan olemasolevatele teadmistele tuginedes uut kasutusse, on ainult hüva.
Nähes moodusas edidaktikumis (mis samas on parasjagu suur pundar arusaamatust, kuigi areneb ja muutub) suurt ülesannete lasu, siis ma tahaks ahastada ja karjuda. Ainete lõppeesmärgid ei tule kuidagi tuttavad ette. Mingite rühmade moodustamised, kus tuleb mõelda, et miks ma olen just selles koordinaattelje osas (pidime  mõttelisi värke tegema) ja arutelma grupis selle üle. 
Aga need grupiarutelud ajavad mind kõige rohkem marru, kui aus olla.
Jah, meeskonnas tuleb osata tööd teha, aga igat asja grupis arutleda - see on natukene isiksust ja individuaalset mõtlemist  takistav. 
Kuid - tänaseks tuli erialaaines mõelda loosi teel saadud sõnale. Selleks oli 'kodanikualgatus'. Toona loengust lahkudes olid mul mõned mõtted, kuid selgema fooni võtsid need siis, kui mul hakkas kõrvus kummitama "Karuks istus vangitornis" (vabandan lugejate ees, laul on ses mõttes ajatu, et kui keegi sõnu ja suhteliselt "Oh Pretty Woman" ilmselt ka hauataguses maailmas äratuntavat kitarrisoologa tinistatavat lugu kuuleb, siis teab, millest käib jutt, aga tegelikult on laul.. eee.. noh... kole). 
Mõtlesin, kudias saab nähtust kasutada ning sidusin omavahel Kaugveri "Laev keset rägastikku" ja Tarmo Vahteri "Karuks  istus vangitornis..." kokku ning sain ettekandekese tehtud. Selliseid arutelusid oodanuksin muidugi rohkem. Seal on asju arutada...
Koduteel sain mahti raamatut lugeda. Päris põnev, see mahukas ja illustratiivne dokumentaaljutustus. Suur lugupidamine autorile. Kusjuures torkasid silma kahe autoriga tõmmatavad paralleelid - stiililt vellerlik, sisult solženitselik. 
Vaatab, kas aim asetub ka hilisematel lehtedel just selliselt.
Kuid aktiivselt edasi, sest nii on sedasi



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar